"Igavene haud" (2009)

"Igavene haud" (Into Eternity: A Film for the Future). Režissöör: Michael Madsen. Produtsent: Lise Lense-Møller. Operaator: Heikki Färm. Montaaž: Daniel Dencik, Stefan Sundlöf. Valmismuusika: Arvo Pärt, Edgard Varèse, Karsten Fundal jt. Heli: Nicolai Linck, Øivind Weingaarde, Tomas Arwe. 75 min, värviline. Tootja: Taani/Soome 2009. Esilinastus: XI 2009 CPH:DOX rahvusvahelisel dokumentaalfilmifestivalil.

Meist üldse mitte kaugel Soomes Botnia lahe ääres Olkiluoto saarele raiutakse kaljusse esimest nn igavest tuumajäätmete hoiukohta, mida kutsutakse Onkaloks ehk koopaks. Suur maa-aluste käikude süsteem peaks vastu pidama 100 000 aastat, sest nii kaua on tuumajäätmed ohtlikud. Kui hoiukoht täis saab, suletakse see igaveseks. Vähemalt nii loodetakse. Aga kuidas seda tagada? Inimkond enam-vähem sellisena, nagu me teame, on ca 50 000 aastat vana. Meie vanimad teadaolevad hauakambrid, Egiptuse püramiidid, on umbes 5000 aastat vanad.

Tsiteerides ajalehe The Guardian filmikriitik Peter Bradshaw'd: „See pole midagi vähemat kui post-inimkondlik arhitektuur. Ma ei tea, miks iga valitsus, iga filosoof, iga teoloog kõikjal üle maakera ei aruta Onkalo probleeme ja selle võimalikke tagajärgi? Nad kõik peaksid nägema seda filmi."

Film „Igavene haud" küsib, kuidas hoiatada järeltulevaid põlvi, et me jätsime endast maha tapvad jäätmed? Mis siis, kui nad arvavad, et on leidnud meie aja püramiidid, müstilised matmispaigad, peidetud aarde? Millistest keeltest ja märkidest saadakse aru tuhande või mitmekümne tuhande aasta pärast? Michael Madseni lummavalt konstrueeritud film filosofeerib uskumatult tõsisel teemal kogu inimkonna tuleviku üle, tehes seda stiilselt ja sõna otseses mõttes sügavalt kaasa haaravalt. Ilmselt seesama transtsendentaalse mõõtme puudutamine on ka põhjus, miks ühes keskkonnadokumentaalis kõlavad Arvo Pärdi teosed „Lamentate" ja „Annum per annum".

Filmi juhatab sisse Fred Jüssi.

"Igavene haud" linastub 29. augustil 2013 Katariina kirikus. Piletid saadaval siin.

klaver.jpg