Muusika filmides (3/3)

Veel aga väärib esiletõstu, et erinevad režissöörid seavad tintinnabuli-muusika seda kõlbelist pidepunkti vahendama küllalt eriomasel filmitehnilisel moel, s.t spetsiifiliste pildi- ja helikujundusvõtetega toestatult.      

Esiteks, tintinnabuli-muusika tuuakse filmis esile,sellele antakse sõna otseses mõttes aega ja ruumi kõlada (tegevustik peatub, muusikalõik võib kesta minuteid ja/või olla sellisena tajutud) ning reeglina ei taandu muusika dialoogi või muude "narratiivselt oluliste" helide taustaks. Vastupidi, tintinnabuli-muusika ise kujunebki sageli narratiivselt oluliseks heliks, just nagu jutustavaks hääleks või omaette kehatuks tegelasekski (nimetagem seda siis „kõrgemaks väärtusilmaks“, „Jumalaks“, „Olemise allikaks“, „Üheks“...).

Teiseks, tintinnabuli- muusika monteerimisel pildi ja heliga kasutatakse märkimisväärselt sageli

1) pikki ja ülipikki kaadreid, mis on antud paigalseisva või aeglaselt panoraamiva kaameraga ning milles toimub vähe kaadrisisest liikumist või puudubki see sootuks; õhuvõtteid jt suure sügavusperspektiiviga võttenurki; ülesulamisi; aeg-luubis kaadreid – need kõik on küllap efektiivseimad võtted väljendamaks süžeekärast distantseerumist, aja peatamist/ajatust, rahu;

2) muusikaga samal ajal kõlavate helide osalist või täielikku summutamist ning muusikatundlikku (sõna)helimontaaži, milles sageli ühildatakse kõlava kõne ja muusika tempo, meloodiline intonatsioon, fraseerimine, kordused ja pausiderohkus. 

Tintinnabuli-muusika erakordsest populaarsusest filmikunstis, aga samuti tantsu- ja teatrietenduste muusikakujunduses (rääkimata näiteks YouTube’is leiduvatest arvukatest amatöörkunstnike slaidi- ja videoklippidest), on peetud konverentsiettekandeid ja avaldatud artikleid (sh eesti keeles). Ära seletada pole seda ilmselt võimalik. Kuid on selge, et meie tänases (post-)postmodernses, postreligioosses, tehnoloogiale orienteerunud, üha globaliseeruvas, kuid samal ajal eksistentsiaalset üksildustunnet tekitavas materiaalses maailmas näib see muusika vastavat inimlikule igatsusele hingelis-vaimse ankrupunkti või meelerahu järgi, mis on justkui aegade jooksul kaduma läinud või unustatud.



klaver.jpg