Muusika filmides (2/3)

Millised kalduvad olema filmid, milles võib suure tõenäosusega kohata Arvo Pärdi tintinnabuli-muusikat? Kõige üldisemas mõttes ennekõike sellised, mis lahkavad keerulisi, valulisi teemasid, mis on seotud inimese(ks) olemisega, sellega kaasneva ilu ja inetusega, tihti kahtluse alla seades inimväärsust ja inimväärikust. Sageli jutustavad seesuguste filmide süžeed ebaõiglusest, ülekohtust, hüljatusest; korduvad teemad on eksistentsiaalsed identiteediotsingud, suhe surma ja suremisse, milles omakorda peegeldub inimese suhe ellu – olgu luubi all raskesse haigusse suremine, ellujäämine holokaustis ja muudes sõjakoledustes või muu inimväärsuses kahtlema panev situatsioon. Samahästi võiks aga öelda, et seesuguste filmide tuumaks on hoopiski teemad nagu hingelise lunastuse leidmine, andeksandmine, transtsendentsusekogemus või, laiemalt võttes, mõistmise või äratundmiseni jõudmine – headuse ja selle olulisuse mõistma õppimine, armastuse kogemine, oma koha tunnetamine olemises, Eluga leppimine (mitte niivõrd surmaga leppimine). 

Sealjuures kaldub Pärdi muusika kõlama süžeesituatsioonides, kus on tegemist peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga, milles satuvad kahtluse alla inimese(ks) olemise põhiväärtused. Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika hetkel süžeetasandil toimuvale omamoodi transtsendentse mõõtme. Teisisõnu: filmist filmi kaldutakse tintinnabuli-muusikaga vahendama vaimset-hingelist pidepunkti ehk kõiksust Ühes hoidvat ideed, mis avaneb seesuguste (süžee)aja- ja tegevustikuüleste „kõrgemate väärtuste“ kaudu nagu ’headus’, ’lahkus’, ’kaasatundmisvõime’, ’suuremeelsus’, ’armastus’. Enamasti saavad need väärtused juurdepääsu võimaldajaks ’püha’ (’sakraalse’) ja ’transtsendentaalse’ juurde, kuid kunagi ei toimu see ilma mingit tüüpi ’lunastuse’ või ’ohverduseta’. 



klaver.jpg