Muusika filmides (1/3)

Arvo Pärt on filmidele kirjutanud küll ka originaalmuusikat, kuid märksa rohkem on filmitegijad pöördunud tema olemasoleva kontsertmuusika poole. Nii on viimasel paarikümnel aastal vähemalt sadakonnas eri žanris linateoses (mängu-, dokumentaal-, eksperimentaal- ning animeeritud filmis) kõlanud rohkem kui 25 Pärdi kontsertkompositsiooni. Neist filmidest enamik on valminud Euroopas (Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias jm), kuid Pärdi loomingut on oma filmide muusikakujunduses eelistanud ka Aasia (Korea) ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika filmitegijad, sealjuures nii arthouse- kui kommertskino-loojad. Tuntuimatest režisööridest olgu siinkohal nimetatud Denys Arcand, Bernardo Bertolucci, Julie Bertucelli, Jean-Luc Godard, Michael Moore, François Ozon, Carlos Reygadas, Gus van Sant, Tom Tykwer ja Andrei Zvjagintsev. 

Kõige sagedamini võib neis sadakonnas filmis kohata tintinnabuli-stiili varase perioodi  instrumentaalteoseid – üldistavalt öeldes selliseid, mis on pigem vaiksed, sisekaemuslikud, mille kõlasündmused kulgevad pigem aeglases tempos, mis on oma struktuurilt ja kulgemisloogikalt selged ja hästi jälgitavad, ning mille iseloomulikuks jooneks on muusika vähene muutuvus pala kestel (st muusika ongi läbivalt aeglane ja/või legatos mängitud ja/või särava tämbriga). Armastatuimateks paladeks on osutunud Spiegel im Spiegel (1978), Für Alina (1976), Fratres (1977) ja Cantus in Memory of Benjamin Britten (1977). Sel on mõistagi kindlad põhjused, nii puhtmuusikalised kui muusikavälised, mille seas tõuseb esile ka vaikuse väärtustamine loodavates filmides.

Pärdi olemasolevate tintinnabuli-kontsertteoste kasutamisega filmide muusikakujunduses on aga üks huvitav lugu: nimelt rakendavad märkimisväärselt paljud filmitegijad seda muusikat töösse märkimisväärselt sarnasel moel, ja seda hoolimata konkreetsete filmitegijate taustast, filmide süžeest, žanrist või isegi sellest, millist tintinnabuli-kompositsiooni on konkreetsel juhul kasutatud.



klaver.jpg