Uuenduste allikad - Geoff Smithi intervjuu Arvo Pärdiga (5/6)

GS: Mis teid vanamuusika juurde tõi?

AP: Käesoleval sajandil on millegipärast unustatud, et kaks korda kaks on neli. Vanamuusika oli minu jaoks justkui värske tuulepuhang – sel hetkel tundsin ma just parasjagu puudust millestki loomulikust. Ma hakkasin tänu vanamuusikale mõistma, et kahe noodi taga on peidus terve maailm. Monofoonial on oma keel, mida ei pea harmoonia abil vahendama. Lisaks hakkasin ma sel ajal mõistma, et harmoonia ja meloodia on omavahel väga otseselt seotud. Muusika vertikaalsus ja horisontaalsus on üksteisest lahutamatud. Harmoonia ja meloodia ei ole abstraktsed nimetused. Neid seostatakse omavahel põhjusega.


GS: Kas tahate öelda, et meloodia ja harmoonia teoreetiline eristamine ongi see, mis on põhjustanud lääne muusika allakäigu?

NP: Ma ei arva, et Arvo tahtis monofooniat taasavastama hakates lahendada mingeid lääne muusika probleeme, nagu te oma küsimuses vihjate. Tema suurt huvi monofoonia vastu tuleks tõlgendada kui tema isiklikku püüet oma avangardistlikust faasist üle saada.

AP: Muusikaajaloo tulevik ei ole minu põhimure. Mul on piisavalt tegemist sellega, et upitada end välja sellest meie kõikide ühisest august. Me ju ei tea, kes päästab lõpuks keda. Oleks lihtsalt hea, kui me kõik elus kuidagi aktiivselt osaleksime ning suhtuksime üksteisesse sallivalt. Seda on võimatu teha ilma midagi ohverdamata. Küsimus on selles, kas need ohvrid tuuakse vabatahtlikult või mitte.

NP: Sa peaksid selgitama, mida sa ohvri all silmas pead – ja seda, kes ning millisel kujul neid toob.

AP: „Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks.” (Mt 21:42). See ütlus peab väga sageli paika.

NP: Ma arvan, et Arvo tahtis öelda, et nende paljude rohtude suhtes, mida muusika päästmiseks välja kirjutatakse, tuleks säilitada paras annus uskmatust – ning lõpuks tuleb igaühel leida ikka oma tee. Eneseleidmise protsess seondubki ohvritega ning seda protsessi ei ole mitte mingil juhul võimalik korraldada mingisuguste pealiskaudsete käitumisreeglite kehtestamisega. On ju nii?

AP: Loomulikult. Minu jaoks tähendab ohver midagi enamat, kui vaid pelka võitlust õigluse nimel, mõõk käes. Muusikaajaloos on küllalt näiteid selle kohta, kuidas kõige paremat muusikat kirjutati salaja – ja nende teoste autorid jäid anonüümseteks või kannatasid tagakiusamise all. Tihti oli parim muusika just selline. Need heliloojad ei võidelnud muusika tuleviku eest, nemad pidasid lihtsalt oma ametit.

NP: Ma tahaksin harmoonia küsimuse juurde tagasi pöörduda. Arvo ütles kord avalikult, et kõik, mis muusika olemusse ei puutu, on tema jaoks pealiskaudne ja lihtsalt kosmeetika. Nii karmi seisukohta tuleb pisut selgitada: tema isiklik seisukoht on selline, et kahe noodi omavaheline side kätkebki endas muusika olemust. See on esimene elav rakuke, uue teose alguspunkt. See rakuke peab olema juba iseenesest kunstilise väärtusega, sest ainult sellisel juhul võtab helilooja tema arendamiseks kasutusele kõik enda käsutuses olevad muusikalised vahendid. Sellepärast peabki Arvo harmooniat, orkestreeringut, kõlavärvi, rütmi (ja palju muud sellist) enda kompositsioonilise lähenemisega võrreldes vaid kosmeetikaks, ilustamiseks. Kuigi teised heliloojad kaasavad harjumuspäraselt oma heliloomingusse algusest peale kõiki võimalikke ja võimatuid muusikalisi vahendeid, on nemad kui värve kasutavad maalikunstnikud, aga Arvo joonistab...

AP: ... must-valgelt.

NP: See on ka põhjus, miks on „Fratresest” nii palju erinevaid versioone. „Fratresega” ei ole algusest peale seondunud ühte konkreetset värvi. Ma tahan öelda ainult seda, et Arvo ei süüdista lääne muusika allakäigus harmooniat, vaid et ta käib oma isiklikku rada mööda, mida ei tohiks mingil juhul kanda üle kogu praegusele muusikamaastikule.

AP: Mõni inimene eelistab, et tal oleksid vaasis lilled, aga teisele meeldib ohakas. Ja tuleb tunnistada, et ka see on ilus.



klaver.jpg