Uuenduste allikad - Geoff Smithi intervjuu Arvo Pärdiga (4/6)

GS: Kas tintinnabuli on pigem stiil või omamoodi terviklik süsteem? Kas te kujutate ette, et seda kasutaks keegi teine?

AP: Mitte päris nii nagu mina seda teen. Tegelikult ei huvita teoreetilised põhjendused mind eriti, kuna mina tegelen selle teemaga praktilisest küljest. Sellegipoolest tahaksin ma võimaluse avanedes teooria ühel päeval kokku võtta. Tintinnabuli teooria on sama selge struktuuriga kui hingamine. Väga lihtne ja käegakatsutav. Selle valem on minu sees olemas ja sellega kaasnevad arvutud erinevad realiseerimisvõimalused. Kirjapandud teooria võimaldab varsti kogu kannatusteloo või Thomas Manni teose „Joosep ja tema vennad” täisteksti vaevata üheainsa arvutiklahvi vajutusega muusikasse ümber panna. Kui ma ütlen, et lasen sõnadel end ise muusikaks kirjutada, ajab see mõnda inimest, eriti ajakirjanikke, naerma. Nad ei võta mind tõsiselt. Nad naeratavad sama üleolevalt ja sarkastiliselt nagu inimesed, kellele esmakordselt öeldi, et Maa on ümmargune. Nagu me hästi teame, meeldis viimatimainitutele kinnitada oma naeratust tuleriidal põletamisega. See ei ole pelk väljamõeldis!


GS: Kas te tahate öelda, et tintinnabuli stiil on muusika tulevik?

AP: Ma ei tea. Muusikalise keele või teatava heliloomingutehnika valimine on üsna isiklik otsus, mis tugineb inimese sisemistele veendumustele. Stiil on matemaatiline üldistus, kõikehõlmav ja ühtlustav tegur. Igal stiilil on ajendav paradigma ning oma relvad. Muusikaakadeemiates ja konservatooriumides õpime me kirjutama fuugasid või teisi polüfoonilise muusika vorme näiteks Palestrina stiilis. Õpilane, kes oma kursuse kiitusega lõpetab, ilmselt siiski ei taha edaspidi komponeerida Palestrina stiilis, kuigi ta on seda õppinud ja valdab suurima tõenäosusega hästi. See on tema jaoks lihtsalt võõras. Palestrina täiuslikkus ületab kahtlemata kõik stiilireeglid, aga õpilane peab jääma iseendaks. Lõppude-lõpuks peab igaüks päästma end käepäraste vahenditega. Tintinnabuli kujunes välja minu püüdest suhestuda polüfooniaga.

NP: Tintinnabuli stiili tehniline sõnavara on võrreldav klaveriga, mis seisab ühelt poolt pianisti väljenduspüüdluste ning teisalt tekkiva heli vahel. Pianistid õpivad aastaid, kuni nad ei pea enam mõtlema mehaanika peale, mida on teatava heliefekti loomiseks vaja. Mängimise refleksid muutuvad mingil moel automaatseks. Kogenud pianisti ja heli vahel on enamasti otsene side. Kontserdil hea pianisti esitust kuulates pakub mängimise mehaanika meile ju vaid minimaalset huvi. Arvo ja tintinnabuli stiil on omavahel samasugustes suhetes. Ta valdab mehaanikat. Aga lõppude-lõpuks on see ainult mehaanika. Enamasti otsustab ta teatava komponeerimisreegli kasuks sellepärast, et soovib väljendada midagi konkreetset. Samas eksisteerib ka pöördprotsess, mille käigus mehaanika hoopis tema kompositsioonilisi valikuid mõjutab. Ta tajub mehaanika ilu ning mängib sellega. Ma tahaksin küsimusele vastates sekka öelda ka paar oma mõtet. Tintinnabuli stiili olulisus ja väärtus ei peitu mitte ainult nii sageli rõhutatud tehnilises küljes (kuigi see tundub nii kinnistunud olevat). Tintinnabuli sündis sügavale juurdunud soovist jõuda äärmiselt minimeeritud helidemaailmani, mida ei saa mõõta kilomeetrites ega isegi meetrites, vaid ainult millimeetrites. Minu kogemuste kohaselt muutub kuulaja sellesse dimensiooni sattumise järel järjest tundlikumaks ning lõpuks kuulab ta muusikat kogu oma tähelepanuga. Kui muusika on lõpuks hääbunud, on eriliselt märkimisväärne kuulda näiteks oma hingamist, südamelööke, äikest või ventilatsioonisüsteemi. Helilooja kannab meid kõiki oma näiliselt tuttava ja ohutu muusikalise materjali abil tundmatusse dimensiooni. Selline petlikkus, mida paljud suurepärased muusikud mõistavad õnnetuseks liiga hilja, on paraku põhjustanud mitu katastroofilist esitust. Ka muusikateadlastega on meil sarnaseid kogemusi. Nemad otsivad nootidest saladusi, aga kui Arvo – või mõnikord mina – noodis konkreetsetele kohtadele osutame, on see nende jaoks nii pettumustvalmistav, et nad küsivad imestunult: „Ja see oligi kõik?” Muusikateadlased muudkui kahtlevad nende Arvo jaoks nii eluliselt oluliste väikeste detailide mõjus. Ja ometi ongi kõik just nende pisikeste detailide teene! Me oleme püüdnud kakskümmend aastat seda seletada. Mis tõestab, et aeg, mil inimesed suudaksid märgata ja hinnata punkti või koma, pole veel käes.

AP: Mul on väga hea meel, et teie küsimustele vastab Nora. Ta on mind viimased kakskümmend seitse aastat jälginud. Tema tunneb tõepoolest iga punkti ja koma.



klaver.jpg