Uuenduste allikad - Geoff Smithi intervjuu Arvo Pärdiga (3/6)

GS: Ma tean teie vaateid isikukultusele, aga ma esitasin eelmise küsimuse seoses Philip Glassi märkusega, mille kohaselt võlub meid lõppkokkuvõttes ikkagi eelkõige kunstnik ise, olgu selleks kunstnikuks siis John Cage, Tolstoi või Picasso...

AP: Seda ei saa nii üheselt väita! Muidugi on Philip Glassil õigus, aga ainult osaliselt. Helilooja ja kuulaja vahelist mõistmist võib kirjeldada nagu kahte üksteisest mööduvat rongi. Läbi akna heidetud põgus pilk võimaldab teises rongis istujast näha ainult piirjooni. Meie, heliloojad, käime oma rada ning kuulajad oma. Kunstnik on samuti kõigest rändaja – nagu ka kuulaja. Ja sellegipoolest saame me kokku. Ütleme siis, et tänu muusikale.

NP: Sellele küsimusele on sama palju vastuseid nagu on kuulajaid ja isiksusi. On väga raske eristada kunstnikku tema loomingust – need kaks on täiesti lahutamatud. Helilooja ja kuulaja vaheline suhe on aga Arvo jaoks veel üks mõtteainet andev aspekt. Omavahel on seotud Arvo püüd leida muusikalise eneseväljenduse tuuma ning see, kui palju on teose lõppversioonil võimalikke tahke. Seetõttu leiavad paljud inimesed tema muusikast midagi just enda jaoks ning see üllatab Arvot. Ühest juurest võrsunud muusika võib areneda väga erinevaid ja heliloominguprotsessi alguses ennustamatuid radu mööda. Juurest võrsunud lillel on loendamatuid omadusi. Igaüks neist suhestub konkreetse isikuga, keda võlub just see konkreetne aspekt, ehkki kuulaja tunneb ilmselgelt igatsust ka selle juure järele. Tõenäoliselt sellepärast armastavadki Arvo muusikat nii erinevad inimesed. Ometi ei ole sel ilmtingimata midagi pistmist Arvo Pärdi isikuga.


GS: Tema ei saa ju vastutada nende tõlgenduste eest...

NP: Ei, ega ka selle eest, kuidas plaadifirmad või ajakirjandus temaga käituvad. See on üsna nukker – Arvo püüab teadlikult oma muusika varju jääda, kuid see on ilmselgelt järsus vastuolus praeguse moega, mille kohaselt lasub oluline rõhuasetus kunstnikul.


GS: Kas nende probleemide tõttu on teil iga kord järjest keerulisem jõuda tuumani?

AP: Kõike kirjutatut ei pea uskuma.

NP: Ärgem unustagem, et Arvo muusika kohta kirjutatud arvustused on küll kohati segased, ent sobivad hästi 20. sajandi heliloomingu üldiste trendidega. Kaasaegne muusika ei oleks olnud eluvõimeline ilma asendamatult oluliste kirjasõnaliste selgitusteta. Aga ma usun, et Arvo muusika suudab ise enda eest rääkida. Sellepärast ei tohikski kogu seda sõnadeuputust üle tähtsustada. See võib küll helilooja mainele pisut kahju teha, ent ei kahjusta muusikat ennast. Vähemalt ma loodan seda.



klaver.jpg