Uuenduste allikad - Geoff Smithi intervjuu Arvo Pärdiga (2/6)

GS: Mida te oma varasematest teostest arvate? Paul Hillieri väitel on teie loomingus tajutav evolutsiooniline telg, mis algab kõige varasematest teostest. Kas te olete sellega nõus või on need esimesed teosed teie jaoks midagi ääretult kauget?

AP: On selge, et ma ei saa end nende eest kuskile peita. Endine Pärt ja praegune Pärt on üks ja sama inimene, ainult minu ideaalid on sellest ajast saadik muutunud. Minu jaoks on eelkõige praktilisest seisukohast raske kuulata ühe kontserdi jooksul erinevatest perioodidest pärit teoseid. Ma olen märganud, et publikul – tähendab, tähelepanelikel kuulajatel – on selliselt koostatud kavade puhul sama probleem. Sellel on palju põhjuseid. Vaadake kas või minu dünaamikakasutust ja vaadake, kuidas see on muutunud võrreldes minu varasemate teostega. Siis saate ehk aru, miks on kohatu neid teoseid koos esitada. Nagu silmad kohanevad valgusest pimedusse astumisega aeglaselt, vajavad ka kõrvad oluliste erinevustega kohanemiseks aega. Õnnetuseks ei ole paljud inimesed teadlikud sellest, kui palju see aega võtab. Me ei taju seda, kuna igapäevaelus saavad meie kõrvad hästi hakkama. Aga meie mõtted ja südamed saavad sellistest erinevustest siiski aru ning nende jaoks on vaja järkjärgulist üleminekut.


GS: Kuidas sobib teie tuuma teooria kokku mõnede teie varasemate teostega? Kas need olid siis näiteks miljonikordse suurendamise asemel ainult kümne tuhande kordse suurenduse tulemus?

AP: Ma olen seda arusaama instinktiivselt kasutanud kogu aeg, aga oma varasemates teostes keskendusin ma suhete ja proportsioonide küsimusele ja järgisin neis pigem teoreetilist kontseptsiooni. Praegu püüan ma luua midagi „suupärast“. See ei tähenda mitte seda, et püüan iga kuulaja maitset arvestada. Aga inimese tajude ja muusikalise esituse vahel peab olema tasakaal. Kõik olulised asjad elus on lihtsad. Vaadake kasvõi ülemhelisid: algsed, madalamad ülemhelid on tajutavad ja lihtsalt eristatavad, aga kõrgemaid toone saab selgemalt määratleda pigem teoorias kui kõrva järgi.


GS: Mõned kriitikud on väitnud, et „Tabula rasa” on teatav karjäärimetafoor või et „Saara oli 90-aastane” peegeldab teie enda stilistilist arengut. Kuidas te neid väiteid kommenteeriksite?

AP: Minu teoste pealkirjad ei ole valitud juhuslikult ega läbimõtlematult. Neil on teostega kindlasti väga tugev ja otsene seos, ehkki see ei ole ilmtingimata kõige silmnähtavam. Samas võib mu helilooming pealkirjast inspiratsiooni saada. Kuigi ma püüan konkreetse teose jaoks pealkirja leida juba teose kirjutamise ajal, jõuab lõpuks kätte ka hetk, mil pealkiri mulle ütleb, kuidas töö peab edasi minema. Pealkirja, biograafia ja muusika vaheline suhe on nagu haav – see ei parane mitte ainult väljast, vaid ka seest.

NP: Ma tahaksin siinkohal midagi lisada. Mul on tunne, et me liigume ohtlikul pinnal. Me oleme nüüdseks juba kakskümmend aastat lääne kultuuriruumi kuulunud. Selle aja jooksul on Arvo muusikast üha rohkem kirjutama hakatud, ent väga vähesed kirjatükid põhinevad tõsisel muusikateadusel. Tegelikult pole neid peaaegu üldse. Muusikateadusliku metodoloogia nappust leevendavad küll alati biograafilised või tema isikust rääkivad trükised, kuid neid ei saa alati tingimata Arvo muusikaga seostada. Tähendab, muidugi on alati võimalik ideid, olgu need siis biograafilised või mitte, Arvo muusikaga kokku viia, ent muusika tähendus on ometi puhtalt muusikaline. Arvot huvitavad eelkõige muusikaline vorm ja struktuur.

AP: Minult pärinev informatsioon on niiöelda matemaatilistesse valemitesse kodeeritud....

NP: ... ja seda ei ole vaja uuesti sõnadesse tõlkida.



klaver.jpg