Uuenduste allikad - Geoff Smithi intervjuu Arvo Pärdiga (1/6)

GEOFF SMITH | The Musical Times

Ajal, mil suhtekorraldajad ja turundusinimesed kogu maailmas kõvasti pingutavad, et müüa kõrgkunsti popkultuurile omaste meediakesksete vahendite abil, näib Arvo Pärdi muusika eriliselt haavatav. Seda iseloomustatakse sageli kui minimalistlikku, salapärast ja mõtisklevat või kasutatakse mõnda muud kulunud väljendit, lisaks kujutatakse Pärti järjekindlalt paavstlikult vagana.

Isegi muusikamaailm liigitab tema teoseid kergekäeliselt moodsaks uuskeskaegseks otseteeks valgustuskaemuse juurde ning neist on kirjutatud väga vähe tõsiseid muusikateaduslikku uurimusi. Pärt ise kipub samuti oma heliloominguprotsessist rääkides kasutama piibli sõnavara ning tema muusika tekitab kuulajas tõepoolest tunde nagu ilmuks talle ootamatult ere valgus. Kindlasti pole selles muusikas jälgegi vaikimisest ega vaimsest jõuetusest, mida tihti arvatakse, pigem on see dünaamika, registri ja vaikuse äärmustest sündinud muusika, mida on kujundanud ainitine jumalikkusele keskendumine ning vorminud intensiivne meisterlikkus. Selles on nii absoluutset erapooletust kui ka absoluutset ilu, mida võib kohata San Juan de la Cruzi loomingus, ning kaugel soovist põgeneda, jätab tema muusika mulje kangelaslikust püüdest pääseda uuesti meie kollektiivsesse alateadvusesse. Selleks, et ületada nähtamatud sillad, mis viivad Pärdi kolmkõladesse peidetud salajastesse maailmadesse, on vaja sama suurt tundlikkust nagu printsessil herneteral, ning nii tähelepanelikku kõrva kui võimalik.


Käesolev intervjuu viidi läbi saksa keeles (inglise keelde tõlkis selle Elke Hockings) ning kohtumine toimus 1998. aastal Universal Editioni Londoni kontoris. Pärdiga oli kaasas tema abikaasa Nora, kellel on heliloojaga La Monte Youngi ja Marian Zazeela omavahelist suhet meenutav side ning kes aitas heliloojal keeruliste küsimuste laviinis kursil püsida.


Geoff Smith (GS): Üks teine eestlane, Erkki-Sven Tüür, ütles mulle hiljuti, et noore heliloojana oli „Tabula rasa” kuulmine tema jaoks määravaks kogemuseks. Tema meelest oli see esimene teos, mis ei keskendunud ei keelele, stiilile, möödanikule ega ka tulevikule, vaid hingele. Kuidas teil õnnestus tõusta kõrgemale kõigest sellest, mida te nimetate lapsemänguks?

Arvo Pärt (AP): Ah… noh, ükskord mainisin ma tõepoolest liivakastimänge, kui rääkisin heliloomingust, mida seostatakse üldiselt Darmstadti koolkonnaga. Ma isegi ei tea, kas olen juba nendest lapsemängudest kõrgemale tõusnud. Seda on raske öelda. Aga tol ajal püüdsin ma teadlikult midagi parandada.


GS: Kas need lapsemängud on kunsti pärast tehtud kunstis alati olemas?

AP: Ideede, stiili, ajaloo jms kunstipärane peegeldamine on tõepoolest üks mängu vormidest, ent kunsti ei saa  sellest eraldada. Mina ei tahtnud siiski luua kunsti. Ma tahtsin lõpetada kunstliku kunsti tegemise ning sellest just kaugeneda. Ma soovisin pigem tegeleda kahe erineva asja, nimelt kunsti ja elu, kunsti ja olemise kombineerimisega. Sellise lähenemisviisi aluseks on hoopis teistsugune perspektiiv ning see algab hoopis teistsugusest lähtepunktist. See ei pea lähtuma kunstist.


GS: Kas teie kunst on siis pigem lõppsaavutus kui lähtepunkt?

AP: Kunsti ei oleks olemaski, kui me ei püüaks järjekindlalt alustada algusest. Ma ei saa muudmoodi, kui et pean alustama täiesti nullist. Ma tunnen kiusatust ainult siis, kui kogen midagi tundmatut, midagi, mis on minu jaoks uus ja tähendusrikas. Aga mulle tundub, et selle tundmatuseni on võimalik kiiremini jõuda vähemaks võtmise, mitte keerulisemaks muutmise teel. Vähemaks võtmine ei tähenda kindlasti mitte lihtsustamist, aga vähemalt ideaalis peaks see võimaldama keskenduda kõige olulisemale. Heliloomingu protsessis tuleb mul alati kõigepealt leida tuum, millest teos lõpuks välja kasvab. Kõigepealt tuleb leida tuum. Kõik sõltubki sellest, millise tuuma või tuuma osa ma välja valin (või saan sellel ajahetkel valida), ja sellest, kui tugevalt põhjuslikkus end ilmutab. Kujutage näiteks ette, et vaatate elektronmikroskoobist mingit ainet või objekti. Selle tuhandekordne suurendus näeb ilmselgelt välja teistsugune kui miljonikordne suurendus. Erinevate suurendusastmete vahel laveerides näeb uskumatuid vorme, ent kuskil on ka piir (ütleme, et selleks on kolmekümne miljoni kordne suurendus). Piirini jõudes on vormid kadunud ning silmale avaneb hoopis huvitav geomeetria, mis on väga omapärane ja äärmiselt selge. Kõige olulisem on aga asjaolu, et see geomeetriline muster on enamike ainete või objektide puhul sarnane. Esmapilgul on sel väga vähe pistmist kõikide nende vahepealsete suurendusastmete fantastiliste vormidega. Ometi on vormid ja geomeetria üksteisest lahutamatud. Kõik saab alguse geomeetriast. Geomeetria ja vormid ei ole üksteisest sõltumatud, vaid üksteisega samamoodi seotud nagu lähtepunkt ja sellest johtuv arenguprotsess. Geomeetria on üldistus, mis sarnaneb mõneti matemaatilisele valemile.


GS: Kui te olete tuuma leidnud, milles see valem siis muusikaliselt kõigepealt väljendub?

AP: See võib väljenduda paljudes asjades, ent iga asi suhestub tuumaga ainult osaliselt. Keeli on palju ning see nn kunstiline väljendus võib esineda mitmel kujul. See ei pea tingimata olema heli, vaid võib olla ka liigutus [Arvo Pärt viipab käega]. See seondub mingil moel elu ja selle liikumisega. Näiteks dirigeerimine on muusika ja liikumise omavaheline suhe. See ei ole kindlasti kokkusattumus. Ma arvan, et maalikunstnikel, muusikutel ja koreograafidel on mingi ühine sünesteetiline teadvus. Ma olen kindel, et üks asi tähendab kõike. Üks on kõik.

GS: Kas te peate iga kord, kui midagi uut loote, seda tuuma otsima?

AP: Millegipärast jah. Aga samas ka mitte päriselt... Selleni pole lihtne jõuda, sest tõde on sügaval inimese südames peidus.

Nora Pärt (NP): Sellele küsimusele oleks tõepoolest raske ühe lausega vastata. See protsess on dialektiline. Kuna Arvo on selle küsimusega pikka aega tegelenud, on ta selles valdkonnas loomulikult hulgaliselt kogemusi omandanud. Aga see, et ta püüab iga kord alustada nullist, täiesti algusest, on väga oluline.



klaver.jpg