Tundmatu mehe nägu (6/8)

 

Järgmine ECMi salvestis on „Aadama itk“ koorile ja orkestrile, ning teose teema tõotab haakuda neljanda sümfooniaga. Eicher mõtiskleb: „Pärdi heliloomingu arengut viimastel aastatel võib iseäranis selgesti näha tema orkestrimuusikas. Olen kuulanud „Aadama itku“ Istanbulis, Stockholmis ja mujal ning me salvestame selle siis, kui aeg on küps ja esitajad õiged. Tema looming orkestrile on nüüd mitmekesisem, ülemtoonirikkam. Helipilt on sageli kirgas ja helge; seal on vähem blokilaadset harmooniat ja tämbrit.”

Need omadused tulevad märkimisväärselt – vahest isegi ebaomaselt – selgesti esile samuti koorile ja orkestrile loodud teoses „Cantique des degrés“, mille Pärt kirjutas 1999. aastal Monaco vürst Rainier’le (printsess Caroline’i isiklikul tellimusel). Teist salvestatakse esmakordselt alles nüüd, koos kolmanda sümfoonia ja „Stabat materiga“ Sony stuudios. Kristjan Järvi nõustub väitega, et mitte üksnes pealkiri pole „Cantique’i“ puhul prantsuspärane. „See ei kõla nagu sajaprotsendiliselt autentne Pärt. Harmoonia on märksa keerukam, koguni uusklassitsistlik. See kõlab nagu tänapäeval kirjutatud vana muusika. Ja meeleolu on positiivne, nagu paistaks päike ... Minu jaoks on see eriline teos, üks liigutavamaid tema loomingus.”

Heliteoseks kohandatud 121. psalmina („Ma tõstan oma silmad üles mägede poole”) on „Cantique“ ehitatud leidlikult üles heptakordilisele helistikustruktuurile tõusvatest väikestest tertsidest, peegeldades teksti päritolu palverändurite laulust, mis räägib Jeruusalemma trepist ülesminekust. Meie ees lebava partituuri kohal meenutab Pärt õnnelikult Monégasque’i aega ja inimesi, pöörab lehti ja asetab pliitasi paberile, et panna kirja mingi plaan mikrokosmoses, kui järsku ... „Ei. Es lohnt sich nicht aus. [Selle selgitamisest pole mingit kasu.]” Hea küll. Rüüpame teed. Pärt naeratab süüdlaslikult.



klaver.jpg