Tundmatu mehe nägu (4/8)

Pärdist – või Pärdiga – rääkides on raske midagi konkreetset välja tuua. Kõik asjad tunduvad olevat omavahel seotud. Kahtlemata on see selgemini tunnetatav nüüd, teostes nagu neljas sümfoonia, mitte niivõrd kolmanda sümfoonia massiivsetes blokilaadsetes kontrastides, mida Kristjan Järvi nimetab Eesti muusikakultuuri nurgakiviks. Järvi uus salvestis Sonyle joondub ühte ritta nendega, mille tegid tema isa (BIS) ja vanem vend Paavo (Virgin). „Avastasime uut CDd salvestades,” räägib Järvi, „et ei saa kasutada esimese kolmetunnise sessiooni materjali. Nagu Arvo ütles: „See on okei, aga see pole veel valmis.” Muusika tuleb läbi raputada: lasta tal üles kerkida ja langeda ning seejärel täielikult maha rahuneda. Mis kõige tähtsam – seda tuleb hoida voolavana. Paljude arvates on Arvo muusika lihtsalt tasane ja püha, ent tõde on keerukam. „Ära mängi seda nagu kunstiteost,” õpetas ta mind, „nagu hoiaksid midagi väärtuslikku.””

Järvide perekond kordas vaid nädal aega hiljem Pärdi põgenemisteed, mis viis ebasoosingusse langenud helilooja 1980. aastal Tallinnast rongiga Viini. „Nagu paljud teised heliloojad,” mõtiskleb Kristjan Järvi, „püüdis ka Arvo kirjutada muusikat repressiivse nõukogude režiimi raames. Ja selles kontekstis taandusid paljud asjad müraks. Siis tuli tema ja asus kirjutama tõeliselt kaunist muusikat, mis mõjus teatud mõttes spirituaalselt, mitte aga muul moel, mis oli end põhimõtteliselt ammendanud. Ta leidis mooduse, kuidas ootuspärasuse raamides võimudele naha vahele pugeda, ja tegi seda ehk koguni mõjuvamalt, kui ise kavatsenud oli. Nüüd tagasi vaadates võime näha, kui revolutsiooniline oli tema uus stiil, kuid tollal peeti seda antagonistlikuks. Tema on kujundanud Eesti muusika lätte ja näo, ning ometi ei püüdnud ta seda teha.”

Siiski eitab helilooja ise mõtet rahvusluse määravast mõjust. „See ei ole minu jaoks teema. Kui see on olemas, siis see on olemas.” Niisiis, kas peaksime keskenduma nootidele? „Ei. Ärge keskenduge nootidele. Siin on tegemist tajuga, inimeksistentsiga, elutunnetusega, millega iganes soovite, Jumalaga, kuid mitte kitsa rahvusliku getoga. See on iga konflikti ja vastanduse algus.” „Nekrolog“ võib olla esimene seriaalne muusikateos Eesti muusikas ning kolmas sümfoonia „üleminek”, ent nii Pärdi kui ka Lääne kuulatajate jaoks oli just „Tabula rasa“ see, mis „kõike muutis”.



klaver.jpg