Tundmatu mehe nägu (3/8)

Helilooja ise ei ole selle komplimendiga nõus, kui kohtun temaga Londonis päev enne Saloneni ja Filharmooniaorkestri neljanda sümfoonia esmaettekannet Ühendkuningriigis BBC Promsi raames. „Vaadates tudengiajal kirjutatud töid, filmimuusikateoseid, siis need improviseerisin ma proovide käigus. Need ei jäänud kestma. Nüüd toimub loominguline protsess teisiti. Nüüd on mu tegevus teist laadi suhtlus.”

Tsiteerides taas Saloneni: „Spirituaalsed seosed kipuvad viitama millelegi ähmaselt igavale. Ent kui Pärt komponeerib, on iga noot ränga töö tulemus. Talle ei tule miski kergelt kätte. Niisuguse muusika iva seisneb selles, et sa ei „oksenda” noote välja. Sa pead iga viimase neist välja teenima.” Võrrelgem seda Paul Hillieri suurepärases uurimuses Pärdi muusika kohta (Oxford, 1997) tsiteeritud kaastudengi meenutusega Tallinna Muusikaakadeemia päevilt 1950. aastatel, kus Pärdi varaküpsust mäletatakse järgmiselt: „Tundus, et tarvitseb tal ainult varrukat raputada ja noodid pudenevad välja.”

Pärdi akadeemiaõpingute ajal mängis mõnda tema teost Vene pianist Maria Judina; Heino Eller hoidis oma õpilast. „Ma ei olnud kuigi ärgas õpilane,” meenutab Pärt, „aga Eller oli väga kannatlik. Ja nüüd saan ma aru, et see on armastuse anne: see viitab tõelisele inimlikkusele. Samamoodi – kuidas sa õpid dirigeerimist? Sa vaatad oma õpetajat, sa järgid plastilist liikumist. Või laulmist? Sa kuulad oma õpetaja häält ja aimad järele. Ning nüüd, aastaid hiljem tahaksin ma rohkem oma professoreid matkida.

„Nende inimeste suurus, nende emotsiooniküllus ja rikkalik intellekt – just seda tuleb imiteerida. Mitte nende sõrme liigutamise viisi, vaid ideede edasiandmist selle sõrme kaudu. Loominguline kese asub südames, mitte peas. Ja see on suurte lauljate saladus: kahe noodi vaheline legato – ideede liikumine. Nad ei astu ühest paigast teise, vaid hõljuvad maapinnast veidi kõrgemal.”



klaver.jpg