Tundmatu mehe nägu (2/8)

 

Pärti uuesti üle kuulates avastasin sealt ainulaadse hääle. Mis mind tänapäeval huvitab, ongi helilooja hääl. Kunst ei saa seisneda õiges või vales – sellise asjaga tegelevad advokaadid ja poliitikud. Niimoodi jõudsin ma üsna küpses eas Berliozini. Varemalt pidasin teda kohutavaks amatööriks: harmoonia oli nii kohmakas, tal puudus häälte juhtimine, ta oli igav. Ja siis mõistsin ma hääles peituvat uskumatut originaalsust ja ühtsust. Sama kehtib Pärdi puhul. Nii palju on imitaatoreid.”

Äsja ilmus Pärdi muusika „koduplaadifirma” alt neljanda sümfoonia esmasalvestis Saloneni dirigeeritud Los Angelesi Filharmooniaorkestri esituses. ECMi asutajast Manfred Eicherist on räägitud palju kordi, kuidas ta juhtus sõidul Stuttgartist Zürichisse kuulma Saksa raadiost „Tabula rasa“ ülekannet. Tal kulus poolteist aastat, et leida üles teos ja selle autor, misjärel sündis plaadiseeria ECM New Series. Tähistamaks helilooja 75. sünnipäeva käesoleva aasta septembris, tõi ECM välja luksusversiooni, mida täiendab Paul Griffithsi essee, kus albumit kirjeldatakse kui „peaaegu täiesti tundmatule alale (sovjetlikku idabloki muusikasse) avanevat akent, kätt, mis sirutus üle piirangute; teistsugust kuulamisviisi.”

Eicher tõmbab asjakohase paralleeli: „Nii nagu Samuel Becketti või Don deLilloga tekib sul just neile iseloomulikul viisil teatud ridade vahelt lugemise tunne.” Ta võrdleb oma suhet Pärdiga „kaameramehe ja filmirežissööri vahelise suhtega. Pärdiga töötamine esitab teatud väljakutseid, nii nagu ka töötamine Kurtági või Silvestroviga, kuid me oleme õppinud teineteist eriliselt mõistma. Ta on suuteline improviseerima. Ma ei pea silmas mitte seda, et tema muusika on sõna otseses mõttes improviseeritud, vaid et ta on suuteline kaasa mõtlema, on piisavalt paindlik, et muuta oma tegevust vastavalt tema ümber toimuvale, ning paljude muusikutega töötamise taustal imetlen ma seda.”



klaver.jpg