Tundmatu mehe nägu (1/8)

PETER QUANTRILL | The Gramophone

Hoolimata viljakast muusikaloomingust, sealhulgas tema uusimast teosest, kauaoodatud neljandast sümfooniast, jääb Eesti helilooja Arvo Pärt ka 75-aastaselt sama suureks müsteeriumiks nagu alati, leiab Peter Quantrill.

Ei ole tarvidust ilustada Arvo Pärti või tema muusika edukust. Ta väljendab tabavalt lihtsaid tõdesid. Üks tema kogumikest on Ühendkuningriigi kogumike edetabeli esikahekümnes – ja seda juba enam kui kolm aastat – koos selliste plaatidega nagu „The Only Classical Album You’ll Ever Need“. Ja see on teine kogumik.

Paljude jaoks toimib varasema albumi muusika („Fratres“, „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, „Summa“) muusikalise rahustina; samas on palju ka neid, kes leiavad – tsiteerides ühe taksojuhi sõnu Esa-Pekka Salonenile –, et see võimaldab neil kuulda oma sisemist häält. Kolmandad peavad sellele lähenema teise nurga alt ja teatava ettevaatusega. Salonen ise on üks neist. „Hilises teismeliseeas olin ma tulihingeline Boulezi-järgija,” meenutab ta, „ja kuulutasin valjuhäälselt, kui väga ma seda laadi muusikat vihkan. Mis tahes tonaalne akord oli nagu oma hinge müümine kommertsjõududele. Tsiteerisin Boulezi ja ütlesin, et helilooja, kes ei tunneta seriaalse muusika vajalikkust, on kasutu. Tagantjärele tundub see nagu kuulus Ždanovi avaldus 1947. aastal [mis mõistis hukka Šostakovitši muusika]. Muuda siin-seal paar sõna ümber ja tulemus on sama. Kuidas ma küll muutunud olen!”

Seda muutust võib kuulda Saloneni enda muusikas; alates teose „Floof“ rütmilisest anarhiastkuni rahuliku ja kindla arenduseni töös „Wing on Wing“. „Mina pidin saama üle neljakümne aasta vanaks, enne kui see asi minuni jõudis. 



klaver.jpg