Tintinnabuli vormialgoritmid Arvo Pärdi muusikas (2/2)

 

Uusimas teaduskirjanduses, mis on pühendatud Arvo Pärdi muusika uurimisele, on mõiste "tintinnabuli" kasutusala üpris lai, seepärast tuleb tingimata täpsustada selle kõiki võimalikke tähendusi. Kõige laiemas mõttes on tintinnabuli eelkõige Pärdi loomefilosoofia, mis on lahutamatult seotud õigeusu filosoofilise ja teoloogilise traditsiooniga. Helilooja loomingu vaimulikud alused vormivad kõiki tasandeid tema tintinnabuli-süsteemis, mida autor ise on nimetanud "pagemiseks vabatahtlikku vaesusse"*. Mõistega tintinnabuli võib määratleda ka Pärdi loomingu stiili, alustades 1976. aastal loodud teostest. Selle stiililine paradigma võrsub vaimsest enesepiiramisest ja helilisest asketismist, muusika vaimu ja mateeria sügavast objektiivsusest, mis formeerub rangete algoritmide pinnal.

Spetsiifilisem on tintinnabuli tõlgendus Pärdi isikupärase kompositsioonitehnikana, mille suunitluseks on muusikaliste vahendite totaalne taandamine ja rangeim organiseeritus. Veelgi kitsamas ja praktilises tähenduses on tintinnabuli helikõrguslik tehnika, milles kaks häält ühendatakse omavahel rangete kontrapunktiliste reeglite kompleksiga. Faktuuri põhikomponentideks on ratsionaalse ehitusega, enamasti astmeliselt liikuv meloodiahääl ning keskse kolmkõla helidest kujunev tintinnabuli-hääl. Häälte selliseid nimetusi, lühendatult M-hääl ja T-hääl, kasutab ka helilooja ise. Ja lõpuks tähistabki tintinnabuli kõige kitsamalt ja algsemalt häält, mis ehitub teose keskse kolmkõla kolmest helist.

Lõpetuseks. Tintinnabuli kui kompositsioonisüsteem kujutab endast kontrapunkti, harmoonia ja vormi uut ühtsust 20. ja 21. sajandi muusikas, milles heli kuuldeliste omaduste lihtsus, kõla puhtus ja rangus ühenduvad muusikalise materjali arvulise programmeeritusega. Arvo Pärt on oma teoste kohta öelnud: "Konstruktsioon on kindel, värv aga mitte."** Kui arvuvalemi esialgne lahendus on õige, võib öelda, et tintinnabuli-kompositsiooni sisu on teostunud ja ta suudab mistahes tämbrilises kehastuses "tugevusproovile" vastu pidada.

 

Tõlkinud Toomas Siitan

* Arvo Pärt. Tintinnabuli – Flucht in die Freiwillige Armut. – Sowjetische Musik im Licht der Perestroika, hg. v. Hermann Danuser. Laaber 1990, lk 269.
** Klangwelten der Langsamkeit und Stille: Der estnische Komponist Arvo Pärt im Gespräch mit Klaus Georg Koch und Michael Mönninger. – Berliner Zeitung, 2. März, 1997. Eesti keeles ilmunud ajakirjas Muusika, aprill 2002. Tõlkinud ja eessõna kirjutanud Saale Kareda.

 

Jelena Tokun PhD on kaitsnud 2010. aastal Moskva Riiklikus Tšaikovski nimeliseses Konservatooriumis väitekirja teemal "Arvo Pärt. Tintinnabuli: kompositsioonitehnika ja stiil". Käesolev tekst on katkend tema artiklist "Tintinnabuli vormialgoritmid Arvo Pärdi muusikas", avaldatud kogumikus "Jevgeni Vladimirovitš Nasaikinski mälestuseks" (Isdatelski Zenter Moskovskaja Konservatorija, 2011).



klaver.jpg