Tintinnabuli vormialgoritmid Arvo Pärdi muusikas (1/2)

JELENA TOKUN | katkend artiklist "Tintinnabuli vormialgoritmid Arvo Pärdi muusikas" (avaldatud kogumikus "Jevgeni Vladimirovitš Nasaikinski mälestuseks")

Vormi arengujoon 20. sajandi muusikas osutab kõrvalekaldumatult loominguliste, sealhulgas heliliste protsesside algoritmistumisele: veel hiljuti olid muusikalise vormi matemaatilise programmeerimise tendentsi kõrgeimaks väljenduseks mitmesugused 12-helitehnikad. Tänapäevases teoreetilises kirjanduses kõneldakse sellega seoses pigem strukturalismist heliloomingus ning ka algoritmi mõistet on seostatud justnimelt arvutimuusikaga.

Uurides Arvo Pärdi muusikat, jõuame üllatava avastuseni: oma tintinnabuli-tehnikas on helilooja leiutanud diatoonilise (või ka polülaadilise) materjali töötlemise sellised mehhanismid, mis oma olemuselt toimivad sarnaselt dodekafoonilise seeriatehnikaga. Samas ei alluta tintinnabuli-tehnika seeriaprintsiibile mitte heli parameetreid: tema olemus seisneb vormi algoritmistamises, lähtudes vormellikust mõtlemisest. Selline loomelaad erineb seeriatehnikast kvalitatiivselt. Tintinnabuli-muusikas võiks vormelit või valemit määratleda kui tagurpidist arvulist programmi, mis hõlmab arenduse algoritmi, kuid samas summaarsel kujul ka teose helikõrgusliku struktuuri kogu tema mitmekesisuses. Erinevalt näiteks Stockhauseni kompositsioonitehnika valemitest, mis jäävad olemuselt seotuks seeriatehnikaga, põhinevad Pärdi programmeeritud vormid põhimõtteliselt teistsugustel arvulistel alustel – diatoonilises või polülaadilises süsteemis (viimane ühendab endas diatoonilised ning täistoon- või poolteisttoon-heliread, väga harva ka kromaatilised ja diatoonilised heliread). Nii kehastavad nad uut arusaama lihtsusest, postuleerivad kuuldelise lihtsuse ja struktuurse komplitseerituse uue stiililise paradigma.

Pärdi kompositsioonitehnikas võib pidada võrdselt oluliseks töömeetodeid meloodilise materjali kui aritmeetilise jadaga (progressiooniga) ning teksti kui arvstruktuuriga (tekst n-ö dikteerib arvujadad). Mõlemad põhimõtted on rakendatud nii helilooja vokaal- kui ka instrumentaalmuusikas. Erinevalt progressioonist on võimalik tekstist "välja lugeda" erilaadsemaid ja mitmetasandilisemaid arvujadasid, mis projitseeruvad kontrapunktis, harmoonias (helikõrgusstruktuuris) ja terves vormiloogikas. Suures osas just selles seisnebki tintinnabuli-tehnika uudsuse läte.



klaver.jpg