eUudiskiri liitu

Uudiskiri toob teieni Arvo Pärdi ja temanimelise keskusega seotud uudised ja sündmused. Liitumiseks täitke lüngad!

Newsletter image
 

Religioonide valgustatud kooskõla

MAX NYFFELER | Frankfurter Allgemeine Zeitung

Kahe kultuuri mälestusväärne kohtumine ajalooliselt tähendusrikkas kohas: eesti helilooja Arvo Pärt tegi loova kõrvalepõike Istanbuli.
Küsimuse üle, mis on „uus muusika", vaidlevad eksperdid alates sellest ajast, mil seda terminit maailmas kasutama hakati. Sellest on möödunud praktiliselt juba sajand.

Põhitooni vältimine, kohustuslik dissonantside kasutamine, oktaavide keeld, kõrge mürafaktor – kõik need on kriteeriumid, mis küll elustavad erialast diskursust, kuid on kiirendanud kunsti liikumist omavalitud isolatsiooni. Eesti helilooja Arvo Pärt pole end neile kirjutamata reeglitele allutanud, mistõttu teda pole ka kitsamates uue muusika ringkondades kunagi omaks võetud. Ning kahjustanud pole teda see mittetunnustamine ka sugugi.

Siinjuures sarnaneb Pärt Carl Orffiga – mõlemal on oma truu kuulajaskond terves maailmas, mis on seotud nende muusika mõistetavusega, kuna neid ei kammitse konsonantside keeld. Kuid see, kes tahaks Pärdi puhul opereerida vihjega, et tegemist on „easy listening" vajaduse rahuldamisega, ei mõista tema edu sügavamaid põhjusi. Selle näiliselt lihtsa, orgaaniliste seaduspärasuste järgi lahtirulluva muusikaga, mis paneb tuttava materjali uutesse konstellatsioonidesse, suudab Pärt kõnetada tunnetus- ja teadvustasandeid, mis on tema komplekssusele ja materjali fikseeritusele orienteeritud kaasaegsete poolt enamasti kahetsusväärselt unarusse jäetud. Seda võiks parimal juhul väljendada mõistega „spirituaalsus", millest on nüüdismuusikas uuemal ajal saanud trendimõiste. Siinjuures on aga Pärdi puhul tegemist originaali ja mitte kaasajooksikuga – ta loob spirituaalset muusikat oma vaiksel ja järjekindlal moel juba aastakümneid.

Tema kriitikute silmis on ta seeläbi muutunud apoliitilise kunstniku prototüübiks, kes sukeldub oma sisemusse ja ütleb maailmale adjöö. Mis aga osutub pettejärelduseks, mida näiteks ilmestab „Aadama itk". Teos on salvestatud koos teiste vokaalinstrumentaalteostega 2011. aastal ühes Tallinna kirikus. Kombinatsioon selgusest, väljenduse lihtsusest ja kõlamaagiat esiletoovast salvestustehnikast tõstab selle muusika puhtuse kauneimasse valgusse.
Interpreetideks on Läti Raadio koor, ansambel Vox Clamantis ja Sinfonietta Riga Pärdi spetsialisti Tõnu Kaljuste käe all. Teose esiettekande tegid 2010. aastal Istanbulis eesti ja türgi muusikud. Lauljad ja dirigent tulid Tallinnast, keelpilliorkestris türgi Borusan-Philharmonie muusikud. Istanbul ja Tallinn olid tollal mõlemad Euroopa kultuuripealinnad. Nende ühisel Pärdi-projektil oli oma keerukus: siin idakirikusse kuuluv, sügavalt usklik helilooja sakraalse teosega, seal linn, kus kristlus ja islam on kokku põrganud.
Kahe kultuuri mälestusväärsest kohtumisest ajalooliselt tähendusrikkas kohas tegi dokumentaalfilmi Eesti Televisioon. Selle kohaselt pidanuks esiettekanne algselt toimuma Hagia Sophias, minarettidest ümbritsetud endises kristlikus katedraalis, viidi aga türgipoolsetel kaalutlustel üle religioonipoliitiliselt neutraalsesse, kontserdisaalina tegutsevasse Hagia Irenesse. Eesti-Türgi ühisprojekt ei andnud tulemuseks mitte ainult inspireeritud kunstiteose, vaid sellest sai ka märgiline sündmus. Kontserti külastasid mõlema riigi juhid ning hetkeks ilmus silmapiirile religioonide rahuliku kooseksisteerimise utoopia. See tekkis ka tänu Pärdi geniaalsele kunstilisele võttele kirjutada muusikat tekstile, milles mõlemad pooled võisid end vahetult ära tunda.
„Aadama itku" teemaks on inimkonna pärispatt, religioonideülene kaebelaul Aadama Jumalast äralangemise pärast, üles kirjutatud püha Siluani poolt. Vene-ortodoksi müstiku sõnad sulanduvad selles ajalootiines teoses täielikult Pärdi muusikakeelega, mille juured ulatuvad gregoriaani koraali ja idakiriku liturgiasse. Samal ajal kui samale plaadile salvestatud vanemates teostes on veel kuulda midagi varasema Pärdi puritaanlikust rangusest, mõjub uus teos vabamalt, ruumihõlmavamalt. Vaoshoitud dramaatikaga jälgib muusika teksti ekspressiivset sisu, kuid ei kaota kunagi oma põhiomadust – kõla läbipaistvust ja kaalutaolekut. See lisab läbipaistvuse efekti, justnagu valgustatud kirikuakende puhul. Mida võib ka läbinisti metafoorselt mõista – muusika kui ideede vastuhelk, mis valgustab meie inimlikku eksistentsi ühest pisut teisest perspektiivist.
„Meie kommunikatsioon on kas poliitiline, majanduslik või kultuuriline. See on meie nähtav maailm ja me oleme olukorras, kus me vaevu suudame veel millegi muuga tegeleda," rääkis Arvo Pärt Eesti Televisioonis „Aadama itku" puhul. Kuid siiski, lisas ta juurde, peaksime me palju enam ütlema ja ka tundma seda, et „minu laps on ka Sinu laps. Me oleme ju kõik üksteisega sugulased, ja maailm on üks." Lõhestunud inimkonna esiisa kui poliitilise utoopia projektsioonifiguur – seda apoliitilise Pärdi dialektilist puänti annab alles järele teha.


Tõlkinud Saale Kareda

Artikkel ilmus ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung 23.04.2013.