Nii lihtsalt, puhtalt ja rikkumatult, kui vähegi võimalik (2/2)

 

Kuidas teil õnnestub hakkama saada sellega, et Pärdi partituurides pole just eriti palju noote, kuidas suudate hoida taolist muusikat laiali lagunemast?
James: Nagu ütlesite, pole esimesel hetkel just lihtne leida viisi, kuidas Arvo muusikat ette kanda, kuidas alal hoida selle intensiivsust algusest kuni lõpuni välja. On väga oluline, ma räägin sellest kooridele kogu aeg, aru saada, et Arvo muusikas on alati sisemise struktuurina olemas üks massiivne kaar. Mis iganes kohast hakata ka teost mängima, alati on sellel mingi ühendus teose lõpuga, sest ka juba teose algusel on ühendus tema lõpuga. Selle tajumine on väga oluline ja seda tuleb esitamisel kogu aeg meeles hoida. See peab muutuma põhiolekuks või hoiakuks, algusest lõpuni. Kui selle oleku kaotad, kui jääd muusikaosade vahel liialt seisma, võib esitus väga lihtsalt laiali laguneda. Kõik sõltub intensiivsusest ja selle fookuses hoidmisest esituse algusest lõpuni välja. Pean rõhutama, et sama kehtib ka vaikuse kohta. Arvo muusikas on väga palju pause täieliku vaikusega ja ma tean, et paljudes koorides tekitab see hirmu. Paljud lauljad, eriti koorid kardavad muusikas vaikust ja seda kardavad ka paljud dirigendid: kui partituuris on takt vaikust, siis nad jätavad selle lihtsalt vahele, sest nad on närvis. See ebakindlus kandub aga üle publikule, kes hakkab nihelema. Kui oled esinejana ebakindel, siis ka kuulajad muutuvad ebakindlaks.

Loomulikult, ruumi hea akustika võib siin palju aidata: kui oled suurepärases katedraalis, kus heli resoneerib, siis on kergem, kuna need imelised akordid jäävad õhku heljuma ning siis saad minna järgmise kooskõla juurde. 


Kuidas selgitaksite Arvo Pärdi muusikat lauljatele ja pillimängijatele, kes pole tema muusikaga nii tuttavad?

James: Kui püüda Arvo muusikat kirjeldada kooridele või dirigentidele, on õigeid sõnu väga raske leida. Me kõik kujutame ette õhus hõljumise tunnet. See iseloomustab üsna hästi tema muusikat, sest see muusika pole päris „maa peal". Sa ei tunne eal, et see muusika tõukaks või sunniks sind mingisse suunda. Ta pigem nagu hõljuks või ripuks millegi kohal. Ta hõng tundub eeterlik ja peaaegu ebamaine. Sellega seotud, kuid veidi erinev aspekt on see, et Arvo muusika esitamine ei õnnestu hästi ka siis, kui selle esitajad – dirigent või lauljad – püüavad sinna sisse panna liialt palju emotsioone, kui nad püüavad muusikat liialt innukalt esitada, nagu nad teeksid seda romantilise muusika puhul. Suurema osa 19. sajandi romantilise muusika puhul peaks esitaja olema väga emotsionaalne: ta peaks muutma kogu aeg tempot, kasutama rubato't ja lisama siin-seal erinevaid efekte. See kõik on vastupidine sellele, mida oleks vaja Arvo muusika esitamisel, sest tema muusikas eneses on kõik juba olemas: kui püüda seda spetsiaalselt esitada, siis see võib mõjuda ülepingutatuna ja tulemus pole hea. Kõik vajalik on kirjutatud muusikasse ja esitaja ei peaks püüdma lisada sinna oma personaalsust – see oleks selle muusika surm. Nii muusikat ette kanda nõuab parasjagu julgust, sest kõik mida teed, paistab kogu aeg välja. Ma olen kunagi öelnud, et see on, nagu oleksid alasti, nagu esineksid täiesti alasti. Sul pole kuhugi peituda.

Kui hakatakse lugu esitama, palun alati, et koor oleks hästi ette valmistunud. „Hästi ette valmistumise" all ei mõtle ma ainult nooditeksti tundmist. Arvo muusika puhul on parem, kui lauldakse igal nädalal proovis vaid 15 minutit. Piisab, kui laulda lugu läbi vaid korra, selle asemel, et kulutada harjutamisele järjest terve kahetunnine proov. Sellest poleks kasu. See muusika peab saama osaks sinust endast, peaaegu osaks sinu kehast, osaks sinu tervest olemusest, pead sellega elama ja sellesse muusikasse nagu sisse kasvama. Siis korraga tekib sellel muusikal sinu jaoks tähendus. Kui harjutada natukesehaaval kuu või kahe jooksul, siis Arvo muusika läheb sinu sisse ja sa hakkad seal peituvat tõeliselt hindama.


Kas võiksite öelda, kuidas see muusika teid on puudutanud?
James: Kohtumine Arvoga ja tegelemine tema muusikaga on minu jaoks olnud kindlasti väga olulise tähtsusega. Esimest korda, kui puutusin Arvo muusikaga kokku, suhtusin sellesse nii, nagu paljud dirigendid ja koorid: vaatasin noodipaberit ja olin üsna ükskõikne ning pealiskaudne! Mul on selle pärast praegu üsna häbi.

See muutis kogu mu suhtumist muusikasse: ma sain aru, et see, mida alguses noodis näed, ei pruugi olla alati see, mis seal olemas on. Kui hakkad seda ette kandma, tekib muusikal oma elu, ta omandab täiesti teistsuguse iseloomu. See kannab su kuhugi, kuhu suurem osa muust muusikast pole võimeline sind viima. Sind tõstetakse nagu mingisse atmosfääri, õhku, kus hõljud... ja see haarab sind ning ei lase endast lahti.

 

Intervjueeris Eric Marinitsch
Tõlkisid Allan Vurma ja Nora Pärt



klaver.jpg