Nii lihtsalt, puhtalt ja rikkumatult, kui vähegi võimalik (1/2)

David James koos Hilliard Ensemble'iga on olnud mitme Arvo Pärdi olulisema kooriteose esmaesitaja. Oma intervjuus kirjeldas laulja Arvo Pärdi teoste interpreteerimise põhimõtteid ning tõstatas nii mõnegi kasuliku tähelepaneku, mida Pärdi muusika esitajad võiksid järgida.

Hilliard Ensemble laulab palju varajast muusikat. Kas te muudate oma vokaaltehnikat, kui kannate ette Arvo Pärdi muusikat?
James: Mis puudutab Arvo Pärdi muusikat ja vastavat vokaaltehnikat, siis saan siin rääkida vaid meie endi kogemusest. Kuna alustasime vanamuusika ansamblina, siis kandsime Arvo muusika esitamisele üle needsamad põhimõtted, mis on olulised „vana muusika" hea laulmise puhul – või vähemalt need, mida meie õigeks oleme pidanud. Oleme Hilliard Ensemble'is peaaegu alati püüdnud laulda nii lihtsalt, puhtalt ja rikkumatult, kui vähegi võimalik. See tähendab, et ka kõik erinevad vokaalid peavad olema lauldud võimalikult puhta, selge värviga. Tänu sellele on lihtsam saavutada head intonatsiooni – laulda puhtalt. See on Arvo muusika puhul väga oluline, sest peita pole seal võimalik midagi – „mustalt" laulmist pole seal võimalik varjata. See kõik on samamoodi ka varajases muusikas. Märkad, et kui kõik helid akordis on täiesti hääles, siis harmoonia nagu lukustuks heasse häälestusse. Ja äkki, see esmapilgul väga lihtsana tundunud akord, ... kõlama hakkavad ülemhelid ja see kooskõla puhkeb õide, heli avardub, toonid hakkavad särama ning harmoonia resoneerima. Arvo ei kirjuta ühtegi nooti ega muuda seda, kui seal taga puudub tähendus – imetlen seda väga. Miks kasutada kümmet nooti, kui saad ka vaid üheainsa noodiga öelda seda, mis sul öelda on. Just see, vähemalt minu jaoks, on tema muusika kvintessents – vaid üks noot on võimeline edasi andma kõike, kui see õigesti kirja panna.


Kas Arvo Pärdi „Passio" on olnud teie ja terve Hilliard Ensemble'i jaoks oluline teos?
James: Jah, Arvo Pärdi „Passiol" on Hilliard Ensemble'i tegevuse pärandi hulgas väga oluline koht. Just see teos viis meid ka kogu Arvo Pärdi ülejäänud muusikaga tutvumiseni. „Passio" ettekandmine, selle teose tundma õppimine ja sellest aru saamine – see kinnistas meie edasise suhte. Hakkasime taipama, et tegemist on millegi tõeliselt unikaalsega. Kui vaadata „Passio" partituuri ja seda analüüsida, siis on see väga spartalik, väga askeetlik, selles mõttes, et kasutatud on vaid kolme helistikku. Ja siis päris lõpus, Kristuse suremise kriitilisel hetkel tulevad neli evangelisti koos unisoonis sisse la-noodil. Muusikas tekib vaikushetk – surm – nagu hing väljuks kehast. Ta lahkus. Ta ei ole enam meiega. Ja siis järgneb see eriline hetk, kus koor ja kõik ülejäänud tulevad sisse Re-mažooris. Akord kõlab ning sõna otseses mõttes tungib läbi su keha! See on vapustav – iga kord hakkavad mul külmavärinad mööda selga alla jooksma. See oleks nagu kõige täiuslikuma kõlaga Brahms, mida eales kuulnud oled, ja sa taipad, et elu läheb edasi. See on kõige tähtsam hetk teoses – surm –, kuid sellel surmal on mõte, see sisaldab helget positiivset tulevikuootust. Minu jaoks on seesama viimane lehekülg „Passiost" kõige rabavam lehekülg üldse terves muusikas, mida eales võiks kuulata soovida.



klaver.jpg