Toomas Siitani pöördumine Konrad Adenaueri Fondi korraldatud austamisõhtul Hommage für Arvo Pärt Berliinis 19. jaanuaril 2011 (4/4)

Seegi püüdlus võib võtta aktiivse ühiskondliku või koguni poliitilise hoiaku: nimetagem siin näitena ainult üht Pärdi uusimatest teostest Adam's Lament koorile ja orkestrile, mis oli kahe Euroopa kultuuripealinna, Istanbuli (2010) ja Tallinna (2011) tellimustööks ning tuli esiettekandele Rahvusvahelisel Muusikafestivalil Istanbulis. Pärt tugineb selles teoses Athose munga püha Siluani (1866–1938) suure poeetilise väljendusjõuga tekstidele, milles väljendub Aadama valu paradiisikaotuse pärast.

Selles heliteoses moodustasid tellimus, helilooja valitud tekst, esituspaik ja esitajad pretsedenditu kunstilise terviku: Adam's Lament tuli esiettekandele 2010. aasta juunis Istanbulis, "hommiku- ja õhtumaa kohtumispaigas", vanas bütsantslikus Hagia Eirene (kr. k. Jumaliku Rahu) kirikus, esitajateks Türgi orkester koos lauljate ja dirigendiga Eestist; kusjuures traagilise venekeelse teksti keskmes võtab Aadam, kes on nii Piibli kui ka Koraani järgi kõikide inimeste esiisa ja sellisena maailma kahe suurima religiooni ühine lüli, isiklikult enda kanda süü kõikide inimkonna kataklüsmide eest. Esmaettekande päeval Eesti Klassikaraadiole antud intervjuus rääkis Arvo Pärt: "Aadam on meie kõikide isa. Ükskõik, kuidas me seda vaatame – mida kaugemalt, seda selgemalt me näeme, et me kõik oleme ühes paadis. Sellepärast ma valisin just sellise teema, mis võib-olla räägib ka aktuaalselt seoses selle kohaga, kus see teos nüüd ette kantakse. Vaadake, maailmas on ju palju maid ja mida aeg edasi, seda erinevamateks nad muutuvad. Ja nad ei muutu mitte erinevateks heas mõttes, vaid halvas mõttes. Kuidas eksisteerivad riigid üldse omavahel koos? See kommunikatsioon on kas poliitiline, majanduslik või kultuuriline, see on see meie nähtav maailm, meie elu, mida meie mõistus hästi vastu võtab ja millegi muuga ei oskagi nagu tegeleda. Aga vaadake, see meid palju ei aita. Meid aitaks see kui me oskaksime ütelda – ja mitte ainult ütelda, vaid ka tunda –, et sinu laps on ka minu laps ja minu laps on sinu laps. See peab tähendama vähemalt seda, et sa oled minu vend või sa oled minu õde, aga siis me peaksime ju olema sugulased. Aga võib-olla me olemegi seda? Ainult et neid juuri tuleb kaugelt otsida. Sest maailm on üks organism: kui meil hammas valutab, siis valutab terve keha, kui üks inimene kannatab, siis tegelikult kannatab terve maailm, ehkki me seda kohe ei tunne."

Türgi ühe mõjukama ajalehe Hürriyet väitel oli Pärdi teose Adam's Lament ettekanne 2010. aasta Euroopa kultuuripealinna Istanbuli programmi olulisim sündmus.

* * *

Lõpetuseks tahaksin teiega põgusalt jagada midagi väga isiklikku seoses inimliku kommunikatsiooniga. Üks kõige visam müüt Arvo Pärdist on arvamus, et ta olla raskesti ligipääsetav: talle ei meeldi avalikud esinemised, ta annab väga harva intervjuusid ja ajakirjanike suhtes ilmutab ta sageli isegi ebasõbralikkust. On suur õnn kuuluda nende paljude hulka, kellele on antud tunda just vastupidist: otse lapselikult avatud, mänguliselt naljatlevat Arvo Pärti. Jutukas ta küll pole – nagu muusikas, nii ka elus –, aga ka tema ütlemistes pole kunagi ülearust. Ja veel enam: ta suudab luua inimliku kontakti ka täielikus vaikuses, ütlemata midagi, olemusliku kontakti, mida ei unustata. Sedasama suudab ka tema muusika, ja selle eest on talle tänulikud kõik tema kuulajad: hetkelise ühtsustunde eest tõelisega, täielikuga, Ühega.



klaver.jpg