Toomas Siitani pöördumine Konrad Adenaueri Fondi korraldatud austamisõhtul Hommage für Arvo Pärt Berliinis 19. jaanuaril 2011 (3/4)

Muusikud saavad seoses Pärdi muusikaga alati sarnase paradoksaalse kogemuse: esmapilgul näib see muusika enamasti päris lihtne, isegi naiivne või primitiivne, igatahes ka algajale jõukohane. Siiski saabub peagi kainenemine: selle muusika esitamiseks valmistumine nõuab üllatavalt palju aega ja vaeva. Ja see ei olegi vahest mitte niivõrd töö nootidega, vaid pigem iseendaga, saavutamaks keskendumise erilist, peaaegu absoluutset taset, milleta see muusika jääks tummaks.

Helilooja enda paljutsiteeritud nõuanne kõlab sealjuures iseäranis petlikuna: tema sõnul piisaks sellestki "kui ühtainsat heli ilusasti mängida". "Ilusasti" ei tähenda siin aga midagi vähemat kui "täiuslikult". Nii nagu Pärt ise on terve moodsa kompositsioonitehnilise arsenali vabatahtlikult kõrvale heitnud, nii ei lase ta ka oma muusikutel end oma virtuoossuse taha peita, vaid seab nad alasti ja kaitsetuina vastamisi lihtsa ühehäälsuse, põhikolmkõlade, skemaatilise rütmika ja ilustamata kõlaga.

Intervjuus Simon Russell Beale'iga telekanalile BBC Four ütles Pärt 1970. aastate alguse kohta, mil ta kujundas oma uue stiili: "Ma pidin nagu läbi pugema ühest peenest torust, kus kõik üleliigne tuli enne kõrvale heita ja sealt lihtsalt elusalt läbi tulla ja päästa ennast nagu paljalt." Millegi seesugusega peab hakkama saama ka interpreet, suutmaks esitada seda "alasti" muusikat kogu selle täiuslikkuses. Kõik need üksikud "ilusasti mängitud" helid hakkavad siis oma kogususes sarnanema alasti inimmassidele Spencer Tunicki fotodel: need inimesed on haavatavad, kaitsetud, aga ka üksteise sarnased, vabad oma ühiskondlikest rollidest ning ei tunne mingisugust ohtu ega häbi. Nii saavutatakse uus, läbinisti aus suhtlusväli, kus pole ruumi mingile ilustamisele.

Nii sümboliseerib see muusika midagi, milleni ühiskond pole veel küündinud. Ja see annab ka julgust elamiseks tänapäeva maailmas, kus me kõik tunneme end üha sagedamini alasti ja haavatavana ning kus WikiLeaks'i-taolised ettevõtmised ei jäta ka rahvusvahelises poliitikas varsti enam midagi saladusse. Ammune usk, et oluliste asjade peidus hoidmine annab meile enam turvatunnet, ei kehti enam, sest salajas ei eristu tõde valest.

Selline vaatenurk annab Pärdi meditatiivsele ja isiklikult mõjuvale muusikale ka tugeva ühiskondliku mõõtme. Ma ei julgeks väita, et see muusika millegi poolt või vastu võitleb, kuid ometi ta püüdleb järelejätmatult hingerahu poole (kas pole see iseenesest paradoksaalne?) ning satub vastakuti millegagi, mis ei tohiks olla lahutatav inimlikust olemisest – sellele maailmale olemusliku dualismiga. Seda dualismi ei saa eitada ja päris kindlasti ei tee seda ka Pärt, ent ometi püüdleb ta midagi kõrgemat – olekut, kus kahest saab üks, pattulangemiseelset seisundit ilma hea ja halva tundmiseta.



klaver.jpg