Toomas Siitani pöördumine Konrad Adenaueri Fondi korraldatud austamisõhtul Hommage für Arvo Pärt Berliinis 19. jaanuaril 2011 (2/4)

Need kaks põhilist taotlust olid mõneti siiski täiesti vastandlikud ja isikupärase helikeele otsingul jõudis Pärt juba 1960. aastate keskel kriisini. Aastaid püüdis siis helilooja ühendada kollaaži-tehnikas oma modernistlikku keelt tsitaatidega klassikalisest muusikast. Sealjuures ei täiendanud aga tsiteeritud muusika tema oma, jõuliselt ekspressiivset stiili, vaid pigem vastandus sellele, otsekui märgina kaotsiläinud ilust. Võiks öelda, et see, mis Pärdi muusikas enesele väljendust otsis, ei leidnud tollal veel kohaseid kaasaegseid vahendeid. See vastuolu jõudis oma jõulisima väljenduseni Pärdi modernistliku loomeperioodi viimases teoses Credo (1968). Sellest pidi saama pöördepunkt: varasemate teoste sisuline ja stiililine dualism jõudis siin painava lihtsuseni, millest edasi ei saanud. Samuti ei tähistanud Bachi "Hästitempereeritud klaviiri" esimese prelüüdi C-duur-harmoonial lapidaarselt väljahüütud usutunnistus "Credo in Jesum Christum" midagi vähemat kui lõpparvet senise komponeerimisviisiga, ning vahest koguni heliloominguga üldse, sest oma usu sedavõrd ühemõtteline manifesteerimine tähendas tolleaegses Nõukogude Liidus teadlikku hüvastijättu ametliku tunnustusega

Nagu Pärt on ise väljendanud, pidi ta heliloojana järgneval vaikimisajal uuesti käima õppima. 1976. aastal tõi Pärt avalikkuse ette oma uue, sügavalt isikupärase kompositsioonitehnika, nn tintinnabuli-stiili. Aastaid oli ta otsinud jõuliselt kontsentreeritud komponeerimissüsteemi, mille radikaalses taandatuses tõuseks esile olulisim. See kompositsiooniprintsiip determineerib muusikalisi elemente koguni rangemalt kui dodekafoonia või seeriatehnika. Sealjuures piirdus see stiil aga – vähemasti esialgu – kõigest diatooniliste heliridade ja lihtsate kolmkõladega. See ainulaadne kompositsioonimeetod on ülimalt formaliseeritud ja äärmiselt kommunikatiivne, kaasaegne ja ajatu, see on äärmuseni askeetlik, kuid ometi näib siiamaani selle loominguline potentsiaal olevat piiramatu.

Tintinnabuli-tehnika geniaalne tuum peitub selle ühendatud kahekihilisuses. Tehnika põhiprintsiibiks on tavaliselt lihtsal heliastmikul põhineva meloodiahääle rangelt reeglistatud sidumine harmooniahäälega, mis enamasti koosneb muutumatu kolmkõla helidest. Siin pole siiski midagi tegemist Lääne muusikas laialt levinud praktikaga, mille puhul meloodiat saadetakse harmooniaga, sest tintinnabuli-stiilis moodustavad kaks erineva funktsiooniga, ent ometi tihedalt seotud põhielementi lahutamatu terviku: Pärt ise võrdleb seda paradoksaalse liitmistehtega 1 + 1 = 1. Selles meetodis ei ilmne mitte üksnes muusikateoreetiline idee, vaid pigem eelkõige maailmavaade, mida helilooja ise on kirjeldanud Täieliku või Ühe otsimisena:"Tintinnabuli-stiil on ala, kus ma aeg-ajalt ekslen, otsides lahendust oma elule, oma muusikale või oma tööle. Rasketel aegadel tunnen ma päris selgelt, et kõik, mis midagi ümbritseb, on tähtsusetu. See, mida on palju ja mis on mitmekesine, ajab mind vaid segadusse ja ma pean otsima Ühte. Mis see on, see Üks, ja kuidas ma leian ligipääsu tema juurde? Täielikkusel on palju ilminguid, kõik tähtsusetu jääb kõrvale."



klaver.jpg