Toomas Siitani pöördumine Konrad Adenaueri Fondi korraldatud austamisõhtul Hommage für Arvo Pärt Berliinis 19. jaanuaril 2011 (1/4)

"Vaikuse helid", "kauneim muusika vaikuse järel", "teekond vaikimisse" – Arvo Pärdi muusika võrdlemine vaikusega on saanud lausa klišeeks. Ometi näib tema muusikal olevat tõepoolest palju ühist meie tänase maailma ühe hinnalisima aardega, ühe haruldasema loodusvaraga, mis ei leia sugugi küllaldast kaitset – kuuldava vaikusega.

Me mõtleme ju harva sellele, et valdav enamik inimestest elab pidevalt keset ränka mürareostust. Veel enam on tema muusikal aga ühist vaikusega meis enestes, mis on hädavajalik kuulmaks iseennast.

Pärdi muusika olemuslikuks sihiks näib tõesti olevat vaikus, nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, sest ta ei näe muusika olemust mitte nootides ega mitte helides. Tema jaoks võivad helid olemuslikule üksnes vihjata, samuti nagu sõnad jäävad alati ainult vihjelisteks. Tõeline jääb alati helide vahele. Seepärast võrreldakse Pärdi loomelaadi ka paastumisega, vabatahtliku loobumisega: kahandamine on talle rohkendamisest palju olulisem, väljendusvahenditega on ta alati olnud kokkuhoidlik, koguni kitsi, ja ometi on tema muusika helde.

***

1935. aastal Eestis sündinud Arvo Pärt kuulub põlvkonda, mis sai täiskasvanuks pärast Teist maailmasõda ja stalinlike repressioonide aega. Oli see illusioon või mitte, aga pärast 1950ndaid aastaid usuti mõnda aega, et nõukogude ühiskonda saab kaasajastada, ja mitmete tolleaegsete noorte heliloojate julgelt – vahel ka liiga julgelt – modernistlik stiil sümboliseeris seda radikaalset uuendamistahet, mille uus seisak peatselt ometi maha surus.

1960. aastate algusest sai Pärt tuntuks nii eesti kui ka nõukogude muusika julgeima avangardistina. Oma kompositsioonitehnikas taotles ta algusest peale süsteemsust: ta oli üks esimesi, kes tegelesid Nõukogude Liidus dodekafoonilise ja seeriatehnikaga. Kõrvuti sellega püüdis Pärt aga lahendada ka üht vastuolulist põhiprobleemi komponeerimisel: talle on alati olnud tähtis muusika kommunikatiivsus ja oma serialistlikes teostes ei panustanud ta mitte ainult struktuuri sisemisele loogikale, vaid ka selle selgele jälgitavusele ja ilule. Samuti laienes tema tollane looming palju vähem tuntud alale, kus muusikaline kommunikatsioon toimib sootuks teisiti: modernistlikule heliloojale täiesti ebatüüpiliselt kirjutas ta 1960ndate algul lastelaule ning samuti klaveripalu ja ühe kantaadi lastele – kõik need on tänini Eestis väga armastatud. Samuti lõi Pärt tollal palju filmimuusikat, sealjuures silmatorkavalt sageli joonis- ja nukufilmidele, ning muusikat lasteteatrile.



klaver.jpg