eUudiskiri liitu

Uudiskiri toob teieni Arvo Pärdi ja temanimelise keskusega seotud uudised ja sündmused. Liitumiseks täitke lüngad!

Newsletter image
 

Interpreedi jaoks

ANDREAS PEER KÄHLER | Berlin

Interpreedi jaoks on kohtumine Pärdi muusikaga otsekui taasavastus.

Oma muusika kompositsioonilistest lähtepunktidest rääkides mainib Pärt: „Piisab juba sellestki, kui mängida ilusti ühtainsat nooti“, ja see nõuanne rakendub interpretatsioonis kahel viisil. „Ilusti mängida“ tähendab siinkohal ei rohkem ega vähem kui „perfektselt“, kuid need, kes esmakordselt Pärdi muusika ja selle relvituks tegevalt lihtsa notatsiooniga kokku puutuvad, võivad leida end silmitsi seismas mõne seni omandamata oskusega. Äkitselt on esituse põhiküsimusteks saanud võrdsus poogna üles-alla tõmmete vahel, kontroll vibrato üle, õigeaegsed poogna- ja keelevahetused ning muud sellised aspektid.

Pärdi muusika ei vaja virtuoossust, mille taha peita tehnilisi puudusi või vajaka jäämisi musikaalsuses – liialdatud vibrato ei varja ebapuhast intoneerimist ega asenda ülemhelisüsteemist lähtuvat puhast ja täpset kõlajuhtimist. Standartiseeritud „espressivo“ ei taga sellist tõe- ning vastutustunnet, mida esitaja peab rakendama igal ajahetkel iga üksiku noodi suhtes. Meenub pildike Pühast Christopherist, kes oma tarkust ja tugevust elus küll paljude keeruliste ülesannete täitmiseks kasutas, kuid jäi hätta lihtsas ettevõtmises – kanda üht väikest last üle jõe…

Näiteks „Tabula rasa“ 2. osa, 18 minutit kestva „Silentiumi“ esitus on kogemus, mida ükski interpreet kergelt ei unusta: 18 minutit erineva pikkusega vaikseid noote, mängitud vaid seitsmel, re-noodist ehitatud eoolia laadi astmel. See kõik – ilma ainsagi muutuseta tempos, dünaamikas või karakteris – võib viia esitaja kas taevaliku naudinguni või siis meeleheitele... Selline on kogemus, mida muusikalises tavasituatsioonis (kaasaarvatud muusikahariduses!) harilikult läbi ei elata ja mille puhul seistakse nagu oma Looja ees – alasti…

Kui sellise „alasti seismise“ ees mitte tagasi kohkuda, siis võib kokkupuude Arvo Pärdi teostega mõjuda otsekui puhastus üldisele suhtumisele muusikasse: isegi tühisena näivast heliredelist saab äkitselt mõtestatud liikumine pidevate tõusude ja laskumistega; popviisikestes ja kaubanduskeskuste tarvis kirjutatud muusikas üle-ekspluateeritud kolmkõlast saab korraga muusikaline kõlakuppel, milles kolm üksikut nooti kaotavad oma individuaalsuse ning asuvad teenima kõrgemat eesmärki.

Keskaja ja renessansiajastu muusikud võisid pidada pühalikku aukartust selliste nähtuste ees enesestmõistetavaks, tänapäeva kuulaja aga peab muusikalised põhielamused taas avastama. Ja lõpetuseks: mis võiks olla interpreedi jaoks ilusam kui läbi oma töö ja jõupingutuste täiustada enda võimet kuulata ja kogeda muusikat?

klaver.jpg