Arvo Pärdi Keskuse eesmärk on säilitada ja tutvustada Arvo Pärdi loomepärandit

eUudiskiri liitu

Uudiskiri toob teieni Arvo Pärdi ja temanimelise keskusega seotud uudised ja sündmused. Liitumiseks täitke lüngad!

Newsletter image
 

Loomeperioodid (3/3)

 

Selle stiili tuumaks on omamoodi dualism, uutmoodi põhistruktuur, kus kaks osapoolt on lahutamatuks tervikuks ühendatud. Esimese osapoole neist moodustab mažoorsete ja minoorsete kolmkõlade läbiv kasutamine, kolmkõlade noodid omakorda on vastavalt rangetele reeglitele seotud teise osapoole – niinimetatud meloodiahäälega. Nende vastandlike, vaid teineteisega koos eksisteerivate poolte duaalne iseloom moodustab tintinnabuli-stiili väikseima ja tähtsaima struktuuriüksuse. Selle kompositsioonistiili formaalse loogika ja äärmuseni lihtsustatud helimaterjali ühendamise tulemus on paratamatult ülimalt kontsentreeritud helitekstuur. Pärdi huviorbiidis on jätkuvalt väikseim muusikaline ühik. Tänu helilooja askeetlikule kompositsioonistiilile mõjub tema muusika kuulajaile kontsentreeritud ja objektiivsena.

Pärdi sõnul peab muusika eksisteerima iseenesest ja iseenda pärast, selles peab olema salapära ja sõltumatust konkreetsest pillist; muusika väärtust ei määra üksnes helivärv. Selline esteetiline kreedo väljendub mitmetes ebatavalisena mõjuvates esituspraktikates. Hea näide selleks on Pärdi teos „Fratres". Algselt on teos komponeeritud kolmehäälsena, kuid ilma, et sellega seostuks konkreetne helivärving. Selle tulemusena valitseb „Fratreses" erinevate helivärvingute võimalus, mistõttu saavad teost esitada väga erinevad ansamblikoosseisud.

Tintinnabuli-stiili juured on sügaval Euroopa muusika ajaloos. Seda võib pidada ka vana ja uue muusika sünteesiks, kus oma osa on nii Madalmaade vokaalpolüfoonial kui ka seeriatehnikal. Helilooja ei ole kumbagi stiili pelgalt kopeerinud, vaid on omaks võtnud mõlema põhiolemuse ning kombineerinud seda omaenda kompositsioonitehnikaga, mida võib pidada omamoodi uus-ranguseks (sõna otseses mõttes: punctus contra punctum). Tulemus on üdini individuaalne helimaailm, mida iseloomustab nii impersonaalne kui isiklik, nii distsipliin kui ka subjektiivsus.

Korduvalt on üritatud tintinnabuli-stiili lahterdada või defineerida, näiteks uuslihtsuse või minimalistliku muusikana. Ent tintinnabuli on täiesti uudne nähtus, mida olemasolevate muusikateaduse standardite põhjal on keeruline analüüsida ja klassifitseerida. Pärdi helilooming on muutnud nüüdismuusika paradigmat ning selle muutuse analüüsimine on omakorda käivitanud loomingulise avastamisprotsessi.