Arvo Pärdi Keskuse eesmärk on säilitada ja tutvustada Arvo Pärdi loomepärandit

eUudiskiri liitu

Uudiskiri toob teieni Arvo Pärdi ja temanimelise keskusega seotud uudised ja sündmused. Liitumiseks täitke lüngad!

Newsletter image
 

Loomeperioodid (1/3)

I. 1958–1968

Neoklassitsism – avangard

Niinimetatud nõukogude avangardi radikaalseima esindaja Arvo Pärdi loomingunimekiri kajastab eelkõige tema ulatuslikku muusikalist arengut heliloojana. Pärdi esimese loomeperioodi avasid kaks neoklassitsistlikku klaveriteost („Kaks sonatiini” op.1 ja „Partiita” op. 2). Järgneva kümne aasta jooksul kirjutas Pärt muusikat, milles olid esindatud avangardi kõik olulisemad kompositsioonitehnikad – dodekafoonia, seeriatehnika, indeterminism, kõlavälja- ja kollaažitehnika ning millest igaüks leidis tema loomingus originaalset kasutamist.

„Nekroloog” (1960) oli noore helilooja esimene tähtsam heliteos ning ühtlasi esimene dodekafooniline teos eesti muusikas. Sellest kujunes Pärdi esimene suur õnnestumine ja ka esimene suur skandaal, milles Pärdi looming andis võimuesindajaile põhjust teda läänelikus dekadentsis süüdistada.

„Perpetuum mobile” (1963) on kui ühtlane, jõuline pulseeriv helilaine, mis koosneb hulgast iseseisvaist, erinevalt rütmiseeritud partiidest. Teose aluseks on seriaalne struktuur, mis on koondatud radikaalselt lihtsatesse formulitesse. „Nekroloogist” ja „Perpetuum mobilest” sai alguse helilooja tuntus läänemaailmas.

Sümfoonia nr 1 (1963) – helilooja diplomitöö. Konservatooriumi lõpetas Arvo Pärt juba kogenud ja küpse heliloojana.

Kollaažitehnika

„Kollaaž teemal B-A-C-H” (1964), „Pro et contra” (1966), sümfoonia nr 2 (1966). Pärt jätkas eksperimenteerimisega kollaažitehnika vallas. Selle perioodi loomingus vastandas ta kaks äärmiselt erinevat helikontseptsiooni: avangardistlikud kompositsioonivõtted vaheldumisi tsitaatide või imitatsioonidega varasematest muusikastiilidest. Helilooja looming sai ootamatult lahinguväljaks, kus teineteisele vastandusid Pärdi enda muusika moodsad stilistilised võtted ja muusikaliste tsitaatide lihtne, transtsendentaalne ilu. Vastamisi seisid uus ja vana muusika kogu oma erinevuses. Selline vastandamistehnika jõudis oma ülima ja ületamatu haripunktini helilooja viimases kollaažiteoses „Credo”.

„Credo” (1968). Selles heliteoses on tsitaadina kasutusel Bachi prelüüd C-duur (HTK I) ning siin pingestub ja karastub Pärdi muusikaline keel äärmuseni. „See on raevukas jõud, mis tahab ületada iseenda piire, nagu laviin“ (Pärt). Võitlus kahe muusikalise maailma vahel lõppeb Bachi võiduga Pärdi enda muusika modernistlike kataklüsmide üle.