Arvo Pärdi Keskuse eesmärk on säilitada ja tutvustada Arvo Pärdi loomepärandit

eUudiskiri liitu

Uudiskiri toob teieni Arvo Pärdi ja temanimelise keskusega seotud uudised ja sündmused. Liitumiseks täitke lüngad!

Newsletter image
 

Biograafia (2/2)

 

Arvo Pärt sündis 1935 Paides. Pärast õpinguid Heino Elleri kompositsiooniklassis Tallinna Konservatooriumis töötas ta 1958-1967 helirežissöörina Eesti Raadios. 1980 emigreerus ta koos perega Viini ja seejärel aasta hiljem, reisis DAADi stipendiumi toel Berliini. 

 Arvo Pärt on helilooja, keda tema varase perioodi loomingu põhjal peetakse nn nõukogude avangardi üheks radikaalseimaks esindajaks ning kelle looming on läbi teinud ulatusliku arenguprotsessi. Tema esimene loomeperiood koosnes neoklassitsistlikust klaverimuusikast. Järgmist kümmet aastat iseloomustab individuaalne lähenemine tähtsaimatele avangardistlikele tehnikatele, nagu dodekafoonia, helimassiivide komponeerimine ja aleatoorika, kollaažitehnika. “Nekroloog” (1960), esimene Eestis kirjutatud dodekafooniline heliteos, ning “Perpetuum mobile” (1963) tõid heliloojale esimese tunnustuse Läänes. Kollaažiteostes vastandas Pärt julgelt oma varasemat stiili avangarditehnikatega, saavutades suurima väljenduslikkuse tema viimases kollaažiteoses “Credo” (1968). Kuid selleks ajaks hakkasid senised kompositsioonitehnikad helilooja jaoks oma lummust kaotama, ammenduma. Oma hääle otsingud viisid Pärdi loometeelt ligi kaheksaks aastaks kõrvale, mil ta tegeles Notre Dame´i koolkonna gregooriuse koraalide ning klassikalise vokaalpolüfoonia uurimisega.
1976. aastal ilmus sellesse vaikussesse muusika – lühike klaveripala “Aliinale”. Oli selge, et selle klaveripalaga oli Pärt leidnud oma tee. Uus kompositsioonitehnika, mille Pärt nimetas tintinnabuli'ks (tintinnabulum - ladina keeles ´kelluke´), on tema loomingu märksõna tänaseni. Tintinnabuli-stiili põhimõte on, et helilooja ei püüdle mitte üha suureneva komplekssuse, vaid pigem helimaterjali vähendamise poole, piirdudes vaid olulisemaga.